Kes soovib lugeda missuguseks on paljudel juhtudel muutunud lennufirmade ja pilootide töösuhted ning seda Germanwings 4U9525 lennukatastroofi kontekstis, siis asjakohane artikkel "Andreas Lubitz and the Global Pilot Scam Threatening Your Safety" on ilmunud The Daily Beast'is. Et tegemist pole tühipalja jutuga, siis päris hea viide on Genti Ülikooli teemakohasele uuringule.
Kas kõikide Fair Trade ja eetilise sisseostu kampaaniate järel on nüüd kord "eetilise lennumeeskonna" kampaania käes?
Kuna lennundus paratamatult on mulle kogu aeg huvitav olnud ja teemakohaseid andmeid on suures koguses käepärast, siis tegin hobisaidi Lennufirmad.ee. Seal saavad huvilised otsida:
teavet lennufirmade kohta
lennufirmade IATA ja ICAO koode
lennunduses kasutatavaid linnu
nende linnade (sihtkohtade) linnakoode ja lennujaamade ning muude transpordisõlmede IATA ja ICAO koode
USA's tegutsev sõltumatu tarbijauuringute organisatsioon Consumer Reports (www.consumerreports.org) küsitles 2000 ameeriklast ja üritas selgust saada sellest, mis segab neid lennufirmade, hotellide ja autorendi pakkujate teenuste juures.
Vastused on mingis mõttes loogilised:
esimesel kohal on lisatasud ja lennufirmade puhul eelkõige pagasitasud
ebaviisakad ning mitte abivalmis teenindajad
lennufirmade-poolne infopuudus reisi viivituse puhul
Õigemini kui palju võiksid saada senised Estonian Air'i omanikud aktsiate eest kui need ostaks ära SAS või vastupidi. Millegipärast pole järgnevat lihtsat võrdlust Eesti meedias ilmunud.
Enam kui nädal tagasi, 18.12.2008 teatasid SAS ja Air Baltic, et Air Baltic'u juhtkond ostab 14 miljoni lati (310 miljoni krooni) eest ära seni SAS'ile kuuluvad aktsiad (47% aktsiapakist). Lisaks peab Air Baltic SAS'ile tagastama 33 miljoni lati (731 miljoni krooni) jagu laene. Teada on , et aktsiate eest tuleb tasuda hiljemalt 31.01.2009 ning karta võib, et ka laenu tagasimaksetingimused väga palju lihtsamad ka ei ole. Kogu tehingusumma on seega 47 miljonit latti ehk 1041 miljonit krooni.
On muidugi üsna müstiline, kust sellise MBO jaoks täna raha saadi ja kellele missuguseid lubadusi selles kontekstis anti, kuid pikas mastaabis on ajastus õige. Lennunduse arengutsükkel tundub olevat muu majanduse omast seekord natuke ees ning seega on lennundusturu põhi käes ja edaspidi on tee pigem üles.
Mida tähendab see Estonian Air'i kontekstis? Teame ju et SAS saatis novembri viimastel päevadel EV Valitsusele „kõik või mitte midagi“ stiilis kirja. Mistõttu on ka Eesti riigil põhjust natuke arvutada.
Matemaatika on aga lihtne. Arvestades et firmade ärimahtude ja koduturu suuruste vahe on kahekordne, kasumlikkus lõppeval aastal üsna võrdselt miinusepoolne ning suures osas sama tehingu alusel lennukipargi uuendamine käsil, siis pakuks poolte aktsiate hinnaks 150-200 miljonit krooni ning kui uute lennukite rahastamine toimub Air Baltic'uga sarnasel viisil, siis on mõned sajad miljonid kroonid võlgu ka üleval. Ja need rahad ei tohiks ju üle jõu käivad olla, kui emmal kummal poolel on soov firma üle tugevamat kontrolli saada (SAS'il on ostu puhul veel sedavõrd lihtsam, et endale laenu maksmisega annab vajadusel venitada ja käivet ja kulusid annab muul viisil siirata ning riigile kuulub vaid kolmandik aktsiatest).