Kirjutisi seinal

Kes Soulis käinud on, on ilmselt ka linnasüdames jalutanud Cheonggye jõe (청계천) kaldal. Algselt Gaecheon'ina tuntud 10-kilomeetrine vooluveekogu on Souli südalinna läbinud tuhandeid aastaid. Selle ääres on pesu pestud ja lapsi ujutatud ning tehtud mida iganes voolava vee ääres saab teha. Kuival aastaajal oli ta pea-aegu olematu ning mussooni ajal uputas üle kallaste.

Linna kasvuga oli ta aegamööda muutunud sopaojaks ning kaldad lobudike-linnakuks. 1950-ndate aastate lõpus hakati piinlikuks muutunud vaatamisväärsust betoonplaatidega kinni katma ning 1970-ndate keskpaigaks rajati sinna kohale betoonsammastel maantee.

2003. aastal leiti et kalki linnaruumi tuleb elu tagasi tuua ja algatati jõe taastamisprojekt. Korealiku tõhususega said tööd tehtud kahe aastaga ning septembris 2005 avatud uus jõe-äärne linnaruum on kõigiti edukas projekt. Betoondžunglis voolab puhas ja elav vesi, jões elavad kalad ning pervedel toimetavad linnud, kaldad on mattunud rohelusse ja jalutusteede äär on täis erisugust kunsti. Kontrast pilvelõhkujatega avatud jõe alguses on vapustav.


Sellises ruuumis jalutades tekib tallinlasel kiiresti küsimus, et miks ei võiks sama teha Härjapea jõega. Tallinna linnal tegelikult puudub "suur ja põnev idee", mida linnaruumis korda saata (Tallinn-Helsingi tunnel on Eesti "suur ja põnev idee"). Sarnase ajalooga Härjapea jõe osaline või täielik avamine võiks selliseks aga olla küll. Jõe täieliku avamise puhul lisandub väikese boonusena veel see, et kaovad hoovihmade-aegsed üleujutused Ahtri tänava kandis.

Peastaabi tiikidest kuni Tiigiveski tammini oleks Härjapea jõe taastamine kergelt tehtav (Kalevi staadioni juures läheb niikuinii ehitamiseks ja saaks mitu asja teha ühe tervikuna). Kohe Tiigiveski tammi taga on killuke vana jõesängi veel näha ja sealt maalt läheb linn tihedamaks ning ehitamine keerukamaks, kuid midagi võimatut selle juures ei ole.

Linnade maksevõime on küll erinev ja Cheonggyecheon'i taastamisprojekti 280-miljoni dollariline kulu võib ju tunduda 600-miljoni eurose Tallinna eelarve jaoks liiga suur number, kuid ka projekti mastaabi vahe on siiski selline, et ka Tallinn saaks sellega soovi korral hakkama.

Väikese mälestusmärgi asemel siin 59.434682, 24.760307, võiks elavas linnas olla elav veekogu, mis linnakodanike ja külaliste meeli rõõmustab ja ümbritsevat ruumi rikastab.

Eesti riigi taastamise aegu olid meil suured eesmärgid (stabiilne majandus, EL ja NATO liikmelisus) ning siis võis ju tunduda poliitiliste jõudude mittekillustamine hea idee ning seega 5% valimiskünnise kasutamine ja häälte ümberjagamine mõistlik kompromiss.

Tänaseks aga on need eesmärgid ammu täidetud ning meie riigi ainsaks sisuliseks eemärgiks on Eesti keele, rahva ja kulutuuri säilimine. Ning see eeldab muu hulgas senisest proportsionaalsemat esindatust nii Riigikogus kui kohalike omavalitsuste volikogudes. Seega on käes aeg loobuda 5% valimiskünnisest ja häälte ümberjagamisest ja muuta valmissüsteem lihtsaks - mandaadi saab see, kes iganes saab üksinda või nimekirjaga kvoodi täis.

Loomulikult vastaks me põhiseaduses sõnastatud võrdsuse printsiibile ka see, kui Tallinna valimisringkonnad poleks moodustatud linnaosade alusel, vaid valijaskonna alusel ning kõikides valimisringkondades oleks sama arv valijaid (näiteks saja valija täpsusega).

Ja kui parteide poliitiline masinavärk neid lihtsaid ideesid Riigikogus menetleda ei taha, siis oleks põhjust tõsisemaks rahva-algatuseks.

Internetivabaduse teesid (algne variant) kirjeldavad nii mõndagi, mis Eesti Vabariigi Riigikogul ja Valitsusel kipuvad pidevalt meelest minema. Tegelikult on nad väärt seda, et lisada piltlikult öeldes Eesti Vabariigi põhiseadusesse 16. peatükk. Praktikas tähendaks see mõnede paragrahvide ümbersõnastamist interneti kontekstiga arvestades ning katmata teeside kohta uute paragrahvide lisamist sobivatesse peatükkidesse. Lõpptulemusena oleksid teeside kõik 13 punkti meie põhiseadusega vaieldamatult kaetud.

Nii lihtne see ongi.

Viimases ajakirjas/ajalehes Diplomaatia esitab Cyrus Farivar idee, et Eesti võiks oma turismiturunduse jaoks teha mõnedesse Euroopa linnadesse EstoniaWifi nimelised tasuta WiFi levialad, mis kutsuks huvilisi Eestisse külla või äri tegema või teadust tegema.

Idee on fantastiline, lihtsalt levialade nimi võiks olla Visitestonia.com ning selliseid linnu võiks olla näiteks 50 (sh 25 tähtsamat Euroopa ülikoolilinna).

Mida see maksma läheb? Eeldaks, et enamuses linades on saada 8 Mbit/s ühendusi hinnaga 1000 krooni kuus, lisame sellele 800 krooni seadme rendiks, hooldusteenuseks, monitooringuks ning asukoha rendiks, lisaks 200 krooni kuus veebisaidile, kuhu kasutajad vaikimisi suunatakse. Korrutame 2000 krooni läbi 12 kuu ja 50 linnaga ja saame 1,2 miljonit krooni aastas.

EAS'i selle aasta eelarve on 3,5 miljardit krooni ning see miljonike võiks sinna küll ära mahtuda

Teatavasti ujub Vaikses ookeanis Havai saartest kirdes kahe Prantsusmaa mõõtu plastmassist rämpsu kogum kogukaaluga kuni 4 miljonit tonni. Nüüd on hollandlased tulnud mõttele et selle võiks kohapeal ümber töödelda ja teha kuni 10000-ruutkilomeetrise ujuvsaare poolele miljonile elanikule. Saar oleks loomulikult isemajandav. Kogu Recycled Island projekt on alles analüüsifaasis, kuid kõlab igal juhul huvitavalt.

Hmm... ei tea mis jurisdiktsiooni alla selline saar kuuluks?

Täna avati Haapsalus korralikult ümberehitatud promenaad (aususe mõttes peab ütlema, et mõni koht on veel lõpetamata). Tulemus on enam kui fantastiline ning vägisi tahaks küsida, mida annaks järgmiseks samas kohas ette võtta.

Minu eelistus on lihtne:
- korralikku promenaadi tuleks kindlasti ühelt poolt pikendada Promenaadi hotellist kuni jahisadama(te)ni ja kaasata need linnaruumi
- sealt edasi võiks rannaäärt mööda jätkuda kergliiklustee
- teiselt poolt peaks 2,2-kilomeetrine kergliiklustee mööda randa ja läbi roostiku (sarnane nagu Eeslahe sopis on) viima Uuemõisa mõisa alla (sealt edasi saab juba tänavu valmis maanteega rööbiti kulgev sarnane kergliiklustee)

Linnapeal kohtasin koolivenda Heigot, kes samasse lisas veel juurde "Tagalahe süvendamine nii, et jahid sügavamale lahte sõita".

Sõitsime naabrimehega ühel kenal pühapäeva õhtul maalt linna. Rääksime aga ehitustest ja ehitamisest ning ei läinudki palju aega, kui üleaedne Mikk pakkus välja mõtte, et miks ei võiks iga uue maja peal olla väikesel tahvlikesel kirjas arhitekti nimi, kes selle hoone projekteeris. Mulle see mõte meeldis ning sama hooga lisasin juurde et siis juba ka omavalitsuse ametnike nimed, kes ehituseks vajalikud load väljastasid.

Vastutus oma tööde ei eest ei hajuks siis aegade ja paberite sügavusse ning möödakäijatel oleks kohe selgem pilt mida ja kelle kohta arvata.

Igal raamatul, heliplaadil ja maalil on ju küll autor ilusti kirjas